Inimsõbralikud kookos ja sisalvaibad
Looduslikest vaibamaterjalidest on enim levinud kookos ja sisal, kuid leidub ka näiteks mererohust, bambusest, paberist ning isegi banaanikoortest vaipu. Sisuliselt võib vaiba valmistada igasugustest kiududest, mida saab omavahel kokku siduda.
Kookosvaip on masseeriva toimega.
Kookosvaiba puhul saadakse materjal kookospähklikoortest, mille pikad kiud vormitakse lõngaks. Sellest omakorda valmibki vaip. Kookosvaip on saadaval peamiselt naturaalsetes pruunides toonides ning oma struktuurilt karvane ja kare. Just seepärast on ta ka kergelt jalataldu masseeriva toimega ja sobib seega hästi magamistuppa või mujale, kus käiakse palju paljajalu. Kindlasti ei sobi kookosvaip ega ka ükski teine naturaalsest materjalist vaip niiskesse ruumi ega ka sinna, kuhu koguneb palju mustust või pori – nimelt ei saa seesuguseid vaipu veega pesta. Väikese pleki puhul tuleks see eemaldada niiske lapiga, ent suurt pinda puhastades oleks kõige arukam kasutada kuivpuhastuspulbreid, mida puistatakse vaibale ning hiljem pühitakse tolmuimejaga kokku. Kui aga näiteks klaas vett vaibale peaks minema, tuleks see võimalikult kiiresti ära kuivatada.
Sisal on kookosega võrreldes pehmem
Sisali kiudusid saadakse kaktuselise agaavi pikkadest havisaba-tüüpi lehtedest, millest metallkammi abil eraldatakse pikad kiud, kuivatatakse need ära ja kootakse vaibaks. Sisali kiud on oluliselt pikemad kui kookosel ning seepärast on ka materjal mõnusam ja pehmem. Välimuselt on see aga kookosega üsna sarnane. Ka sisalvaipasid on saadaval vaid naturaalsetes värvitoonides.
Mererohi on tugev
Mererohtu kasvatatakse peamiselt Aasia ning oma omadustelt on sellest valmistatud vaibad sarnased kookose ja sisaliga. Tegemist on üsna tugeva materjaliga, millel võib ka kingadega käia. Ka see materjal ei armasta niiskust - kui materjal saab vett võib see hakata eraldama spetsiifilist mererohulõhna.
Looduslikest materjalidest vaipade hinnad varieeruvad, alates 300 kr/m2-1000 kr/m2. Üldiselt on naturaalne toon alati veidi soodsam värvipigmentidega toodetust.
Artikkel ilmus: Ajakiri Interjöör
